Küllike on üks imeline naine ja ema, kes oli valmis minu ja teiega jagama oma kogemust pikaajalise pumpamisega. Küllikesel on kaks last, kelle jaoks ta pumpas rinnapiima välja kokku 20 kuud. Küllikese lugu on minu arvates ilus näide sellest, kuidas “parim” näeb erinevates peredes erinev välja ja iga ema peab leidma oma tee.

Kuidas möödusid sinu rasedused?

Mõlemad minu rasedused möödusid komplikatsioonidega. Esimese trimestri viibisin raseduste katkemiste ja verejooksude pärast voodirežiimil ning sõin kahe suupoolega ravimeid. Mõlema raseduse lõpus tekkisid mul üle kogu keha tursed ja siit arenes raske preeklampsia-eklampsia tunnustega ehk siis arstid leidsid mõlema raseduse lõpus, et rasedus tuleb lõpetada ning erakorraline keiser teha. Kuigi alguses vajasid mõlemad lapsed intensiivravis abi, siis sündisid nad ilusate algusnumbritega, mis andis palju lootust, et kõik läheb hästi.

Kas sa juba raseduse ajal ka kuidagi valmistusid ette imetamiseks?

Mina olin see agar ogar kes käis loengutes ja lugesin juurde, kuid sellele vaatamata ei olnud ma enneaegse lapse sünniks valmis ning olin imetamisega ummikus.

Kuidas tuli see otsus, et nüüd edaspidi pumpad sa piima välja?

Vaatamata sellele, et mul oli rindades kohe piim olemas, ei õnnestunud mul esimest poega rinnale saada, sest mul tekkis hirm, et ta ei saa rinnal hakkama ja sureb. Ka üle 10% kaalulangus ja oht, et ta vajab vereülekannet suurendasid seda hirmu. Enne esimese lapse sündi katkesid mul 5 rasedust ja olin selleks hetkeks juba sisemiselt väga katki. Siit edasi oli vaid sammuke sünnitusjärgse depressioonini ja selle sammu ma haiglas ka astusin. Ma tahtsin ikkagi oma lapsele parimat ja toita teda enda rinnapiimaga ning nii ma leidsingi, et ma võin talle anda rinnapiima mitte rinnast, vaid pudelist. Kaalu, kasvu ja muud lapse arenguga seotud probleemid tänu sellele kadusid. Pumpamine ei ole kindlasti lihtsaim toitmisviis, kuid ma olin siis hingeliselt katki ja sel moel sain lapsele ikkagi rinnapiima pakkuda.

Ka teise lapse puhul hakkasin ma pumpama, sest hirm teda kaotada oli nii suur. Mäletan ehedalt, kuidas ma 15 minuti möödumisel võtsin ta jõuga rinna küljest lahti, sest hirm, et ta ei saa piisavalt piima ning sureb oli mu sees suur. Mulle oli lihtsam taaskord pumbata, kui olla teadmatuses ning hirmus, et kas laps ikka saab piisavalt süüa.

Milline nägi välja sinu igapäev rinnapiima välja pumbates?

Mõlemat last ma üritasin 3 kuud rinda imema saada, kuid see lõppes alati lutipudeli andmisega. Andsin 15 minutit üht ja teist rinda ja siis väljasõõrutatud rinnapiima. Peale toitmiskorda pumpasin mõlemad rinnad tühjaks, et järgmiseks korraks toit lapsel valmis oleks. Alguses pumpasin iga 3 tunni tagant. Umbes kolmandal kuul hakkasin pumpama iga 6 tunni tagant ning 5ndal kuul 3 korda ööpäevas. Pumpamiskorrad iga 6h tagant pumbates kestsid 60 minutit (mõlemad rinnad kokku) ning 3 korda ööpäevas pumbates kulus mõlema rinna pumpamisele 1,5 tundi iga kord. Teise lapsega ma rentisin juba parema rinnapumba ning pumpamisele kuluv aeg oli lühem, sest pumpasin mõlemat rinda korraga. Siis sain mõlemad rinnad 30-45 minutiga tühjaks. Kuna ma pidasin ka pumpamise päevikut, siis nägin, et minu puhul ei langenud 3 korda ööpäevas välja pumpamisega piima kogus – päevas pumpasin 900-1100ml. Enamuse sõi laps päeva jooksul ära ja umbes 200ml sügavkülmutasin 50ml kaupa. Hiljem sain sügavkülmas olevast rinnapiimast valmistada putrusid ja maitsestada köögiviljapüreesid. Mõlema lapse puhul pumpasin ma 10 kuud ehk kokku 20 kuud.

Olen tänaseks imetamis- ja kogemusnõustaja ning käinud läbi korduvalt enda lood. Lammutanud lahti enda hirmud ja kogemused ning tänaseks enda ja enda looga leppinud. See oli tagantjärgi vaadates aeg täis stressi, pingutust ja hirmu. Samas selle kõige virr-varri kõrvalt oli aega ka armastamiseks, beebide arengu jälgimise nautimiseks ning lastega tegelemiseks.

On sul mingeid praktilisi nippe või soovitusi jagada sarnases olukorras emadele?

Esialgu soovitan ikka lapse rinnale saada, kuid kui mingitel põjustel see ebaõnnestub või ei ole võimalik, siis on pumpamine parem variant, kui puhtalt kunsttoit. Minu tähelepanekud enda ja teiste nõustatavate lugude põhjal on, et alguses tuleb rindasid stimuleerida väga sagedasti ehk mitte harvemini kui iga 3h tagant. Kui rinnad on saavutanud korraliku tootmise, siis võib vahesid suurendada, kuid ära unusta, et koguse hoidmiseks tuleb pumpamisaega pikendada ja pumbata tuleb edasi ka siis, kui piimavool on lõppenud. Kui olete otsustanud pumpamise kasuks, siis aja ja energia kokkuhoidmiseks soovitan rentida pump ning pumbata mõlemaid rindasid korraga.

Kui sul on veel Küllikesele küsimusi või tahad rohkem teada pumpamise kohta, siis tule kirjuta Küsi külalt gruppi.

Aitäh, Küllike!

Autor
Marianne Tobro

Peretoetaja, doula

Kuupäev
10. 08. 2018

Telli teavitus uutest postitustest

Kellelegi ei meeldi spämm. Ma ei saada sulle jama.

Blogi

Praktilised nõuanded imetamisest ja emadusest
Kuidas beebi ja väikeste laste kõrvalt rohkem liikuda?

Autor: Marianne Tobro

Kuupäev: 25. 07. 2019

Väga raske on väikeste laste kõrvalt leida seda hetke, et lisaks kõigele muule tegeleda veel trenniga. Minul küll vähemalt on! Sellepärast palusin liikumisnõustaja Riinal kokku panna blogi postitus ideedega, et kuidas võiks rohkem liikumisvõimalusi leida igapäevastes tegevustest.

14 mõtet emotsionaalselt raskest sünnitusest taastumiseks

Autor: Marianne Tobro

Kuupäev: 11. 07. 2019

Kui sünnituskogemus teeb katki.

Kui sünnituskogemus jätab sügavad haavad

Autor: Marianne Tobro

Kuupäev:

Miks mõnikord läheb aga nii, et haigla uks jääb seljataha, õmblused paranevad ja beebi kasvab, aga sünnituskogemus endiselt kummitab? Miks ei kao ära valu, kui beebi on rinnale pandud?